Ohtlike kohtade elektrireeglite ja standardite ülemaailmsel kasvul on järgitud kahte erinevat teed.
Aastakümneid on Põhja-Ameerika ohtlike (salastatud) kohtade kategooriate klassifitseerimise aluseks olnud "klasside ja osakondade" süsteem.
Arvestades riske ja kaitsestrateegiaid
mitmesugused materjalid nõuavad nende riskide eest kaitsmiseks erinevaid elektriseadmeid ning ohtlikud alad on jaotatud kolme klassi ja kahte jaotusse.
Plahvatusohtliku keskkonnaga alasid käsitletakse maailma erinevates piirkondades "tsoonisüsteemi" abil. Rahvusvaheline Elektrotehnikakomisjon (IEC) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) on peamised standardid, millel tsoonid põhinevad.
Süsteemid "Klass, jaotus" ja "Tsoon" on vastandatud allolevas tabelis.
Ohu ulatus kohas määratakse esinemise sagedusega; mida kauem aine seal on, seda suurem on oht.
Erinevused mitme tsooni vahel on kujutatud järgmises diagrammis.
Riskianalüüsi seisukohalt on alloleval joonisel vastandatud divisjoni ja tsooni süsteemid.
